tagasi

tagasi tööl, linnas, peaagu koolis ja oma hulluse juures. tööl oleme ainult kolme rühmaga, esialgu ühega. olime kahe õpetajaga, teised kõik õpetaja abid. ülejäänud on palgata puhkusel… ja tõdesin, et proua, minu poja tulevane õpetaja, on loomult laste-põlglik, kui mitte -vaenulik. küll ei meeldinud talle, et üks poiss, kes sügisel kooli läheb, lasteaeda toodi (selle asemel, et üksi koju passima jätta), ei sobinud talle kaks sõime last (liiga väikesed). õues ei tohi lapsed joosta, ronida jne. toas ei tohi karjuda. ühele lapsele pandi kappi mitmed vahetusriided (liiga palju – ega ta siia ei koli), ühel ei olnud neid piisavalt. esitas ühele väikesele emme-ootajale käratas: ütle oma emmele, et mis ta nii hilja tuleb!karjuda ei tohi! nutta ei tohi! ja üldse – pensionäridele ei tohiks nii väikesi lapsi saata!!!! talle tuleb septembrist lasteaia esimene rühm (3-4-aastased), nende hulgas minu kangekaelne kisakõrist poeg (sellise asja keelan ma kohe ära! ei mingit karjumist!). jumal. issand! teatud elualadel peaks olema vist vanuse ülempiir. palun alandlikult lisada lasteaiaõpetaja põnev ja väljakutseid pakkuv elukutse. kulla proua rääkis ära ka selle, miks ta tööl käib – tuleb maksta täiskasvanud poegade korteri- ja autoliisingud…

tallinna pedagoogiline seminar avab sel aastal ühe TASUTA kaugõpperühma lasteaiaõpetajatele. konkurss oli 240 inimest 20le kohale! meie rühma õpetaja abi sai sisse! vot selline seltskond. ma soovin talle õnne ja edu! eriti arvestades, et ta on venelanna. super!

eile oli mul omapärane vestlus ühe lapsevanemaga. 23-24-aastane venelanna. noor, ilus. töötab puhastusteenistuses. mõnikord on tööd, mõnikord mitte. üldiselt suhtleb ta meie õpetaja abiga, sest ta ei oska eesti keelt, ta ei saa midagi aru. kurdab, et tahab paremat tööd, õppida sotsiaaltööd jne, aga ei saa, sest ei oska eesti keelt. meie õpetaja abi siis soovitab õppida, kuid proua arvab, et ta on juba liiga vana ja eesti keel on raske (milline keel on kerge, kui teda täiskasvanuna õppida!!!).eile pöördus ta minu poole jutuga, et ta tahab last eesti kooli panna ning selleks oleks vist eesti rühm parem. ma olin nõus. tema jälle, et ta ei teadnud, et meie lasteaias on ka eesti rühmi. mina sellepeale, et meil ongi ju eesti lasteaed. tema jälle, et tema arvas, et see on eesti lasteaed venelastele!

ohjeldamatu

selle suve kahe nädala jooksul (mõne päeva kaupa kokku kogutud) olen ohjeldamatult suvitanud – päevitanud, lapsi ujutanud (ise nagu vette minna ei saa – kes siis lapsi valvab), söönud kartuli-kurgi salatit, tilli, tomatit, harvendanud porgandeid. ja mul ei ole maal internetti – mis on iseenesest super!  aega jääb üle. ma olen tähistanud lapse sünnipeva ( igasse aastaaega jääb üks sünnipäev – osav, mis?). ma olen kurvastanud, et mu lapse isa ei ilmutanud soovi temaga kohtuda, kuigi ma pakkusin, ei helistanud ega kirjutanud talle. aga – see ei ole ju uudis ja mis siis ikka. ja ma olen õnnelik. kuigi, kusagil kuklas, on mul tunne, et see ei kesta kaua. ma ootan kõnet lastekaitsest, kurja kirja mu laste isalt, kohtukutset… ka see ei ole uus, õnnelikus tundes on natuke valu.

süsteem

mulle tundub, et süsteem, kuhu mind on vastu minu tahtmist paisatud, enam mind lahti ei lase. kusjuures ei ole minul tegelikult mingit oma tahet ette nähtud. mul ei ole erilisi võimalusi muuta süsteemi inimsõbralikumaks, mõistetavamaks, paindlikumaks. ma räägin siis nn lastekaitse-süsteemist. laiemalt, päris laialt, haarates kaasa perekonna, sugukonna, kohtu, kodakondsus- ja migratsiooniameti, elanikeregistri. veel midagi?

minu kohta tehti kaebus. kaebuse alusel avati toimik. kuna minu laste isa otsustas, et tema soovib asjasse kaasata ka (ilmselt oma ema töö-alaste sidemete tõttu) ka oma elukohajärgne sotsiaalhoolekande osakonna, siis ilmselt avati toimik esmalt ka tema linnaosas. iga mu samm dokumenteeritakse. iga teo kohta, mida teen, annan seletust. mul peab olema tõestus, et ma midagi, mida ma ei teinud, ka tõesti ei teinud. ma pean valvel olema, sest uksekell võib tähendada külaskäiku sotsiaaltöötaja poolt. ma võin ju keelduda teda sisse laskmast, kuid võimalik, et hiljem tuleb mul selgitada, mida ma varjasin. kui mu laste isa soovib tõestada, et ma ei jälgi laste tegevust internetis ning esitab lapse nimel saadetud erootilise e-kaardi prouadele ametnikele, tuleb mul tõestada, et seda ei saatnud mina, minu laps ega mu vend (muuseas – seda on võimatu ilma politseita teha, sest e-kaartide saatmiseks on vaja teada vaid kellegi e-maili aadressi ning olete näinud politsei-ametnikku, kes sellise probleemiga tegelema hakkaks?). toimik on avatud, see aina tüseneb. igaüks võib minna ja teatada mu kohta mida iganes. see teade lisatakse mappi ning võib-olla uuritakse probleemi tagamaid, võib-olla ka mitte. 2,5 aasta jooksul on meil kolmas piirkondlik lastekaitse spetsialist. igaüks on neist mu kodus käinud, mõni ka mitmel korral. ma pean üha uuesti ja uuesti elama läbi selle kurva abielu, selle jõleda lõpu. ma pean rääkima oma laste isa perekonnast, kuidas seal lastesse suhtutakse, kuidas ei arvestata nende vajadusi – füüsilisi, emotsionaalseid. ma pean mõtlema ja rääkima alandustest, mis mulle osaks said, pidudest, mida peeti. kirjeldama seda, kuidas neid peeti. ja küsima ikka ja jälle – kas lastel on vaja seal juures olla? viimasel korral ma küsisin oma laste isa juuresolekul lastekaitse-proualt, kelle eestvedamisel pidin ma seletama, miks mulle sobivad kohtumised pühapäeval, mitte laupäeval, miks kella 15st, mitte 16st – kes seisab minu õiguste eest? mina kasvatan lapsi 13 päeva 14st, ma olen oma töö ja elu seadnud vastavalt laste vajadusele. mu laste isa just teatas külma rahuga, et tema tööpäev kestab 18-ni ning tööpäeval ta küll mingi mänguväljakupooltunni pärast sõitma ei hakka… kes seisab selle eest, et mul oleks kodurahu, et ma ei peaks jooksma mööda ametnikke, psühholooge, neurolooge jne? et ma saaksin teha oma tööd, kasvatada oma lapsi ilma segamata? ma loen ühenduse isade eest kodulehte, nende foorumit. millal hakatakse kaitsma emasid? millal lapsi? ma mäletan eelmise aasta suvel postimehe artiklite seriaali isade, emade ja laste võitlustest. üks artikkel oli vist “saamata kohtumiste fond”, kus siis isad kirjeldasid,  mis trikke teevad emad ja kuidas nad lapsi isadega kokku ei lase. kes paneb arvele need tunnid ja minutid, kus isa on lubanud tulla, kuid ei tule? seesama isa, kes nõuab pühapäeva asemel laupäeva ja kui see lapse emale ei sobi, esitab kaks nädalat hiljem kaebuse. mis lisatakse toimikusse, muidugi-mõista

hullud kevadel

olen tähele pannud, et kõikvõimalikud hullud aktiviseeruvadtihtipeale kevadel. kaasa arvatud mu laste isa. ok.ootame suve. hetkel rahuldus ta sellega, et lohistas mu lastekaitsesse, alandas, mõnitas, narris ja irvitas. loobus pealtnäha kõigest, mida varem nõudis. demonstreeris ignotrantsust 3 lapse suhtes ja pakkus välja võimaluse varsti jälle ametniku-proua juures kokku saada, et arutleda selle üle, kuidas mel läheb… põrgusse. ma kardan, et sellega ei ole asi lõppenud ning ootan suve. mis toob, eksole, loodetavasti, kaasa ka hullude rahunemise.

iibis. ma poputan oma tibukesi pärast 4 tundi isaga 2-3 päeva. ja ma ei suuda ette kujutada nädala ravitsemist.

karma ja võlg

nüüd on see siis tõestatud – ma olen oma eelmistes eludes teinud midagi hirmsat. pole välistatud ka, et praeguses elus. kui mu laste isa lapsed emadepäeval (!) enda juurde viis, soovis ta head emadepäeva! tigedalt, õelalt ning vihaselt. mul tuli hirm nahka. kolmapäeval u kell pool kolm oli uksekell. ukse taga oli proua, kes esitas töötõendi ning tutvustas ennast uue piirkondliku lastekaitse spetsialistina. selgus, et mu laste isa oli vahetult pärast emadepäeva käinud kaebamas, et tema soovib vastavalt meie kohtumäärusega kinnitatud kokkkuleppes antud võimalusele seda uus lastega kohtumiste kord. muu hulgas soovib ta nt, et meie lapsed, kaasaarvatud 2- ja 3-aastane, kes ei ole temaga sisuliselt koos elanud, kellel ei ole temaga mingit isa-lapse suhet, kes võtavad asja nii, et nad käivad ühes kohas külas ühel mehel, kelle nimi on issi, peaksid suvel nädala tema juures elama. ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et keegi normaalne inimene saadaks oma 2-aastase lapse nädalaks külla. igatahes pärast ettepaneku tegemist ja minu eitavat ootas mu laste isa 2 nädalat ning pöördus lastekaitsesse, kirjutas avalduse, kuidas tema soovib lapsi näha ning nõudis ametnikelt minuga tegelemist. kui ma tema soovidega ei nõustu, annab ta asja kohtusse. mis muidugimõista on iga inimese õigus. ametnik ilmus ukse taha nagu paha vaim – siiani on minuga eelnevalt kokku lepitud, helistatud ning informeeritud laste isa pretensioonidest. see on uus stiil – üllatuskülaskäik, et näha, mis “teil seal toimub”. ma kujutan ette, mis “teavet” see mees minu kohta andis. kui ma püüdsin ühtteist prouale seletada, väitis ta, et meie toimik on nii paks, et ta ei ole jõudnud sellega tutvuda. kuna mul ei olnud kolmapäeval kiire, kohtusime neljapäeval tema kabinetis. ausõna – mind vihastab see süsteem! – 2,5 aasta jooksul on see kolmas lastekaitse spetsialist, kes meie piirkonnas on. ma pean hakkama jälle otsast peale oma probleemidest rääkima, sellest, milline meie elu oli, mis on põhjused ühel või teisel käitumisel. otsast alata ning meenutada oma elu ilmselgelt kõige alandavamat ja raskemat, nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt, perioodi. ja tõdeda lõpuks, ikka ja jälle, et kogu see jutt kõlab nagu mingi kibestunud koduperenaise kättemaks. ja ennäe! võtsingi täna lahti lastekaitse liidu väljaande “märka last!” kohast, kus jaak urmet väidab täie kindluse ning meelekindlusega, et üldjuhul on laste isadest lahutamine naiste kättemaks. ta kinnitab, et üldiselt on suhtumine selline, et naine on tuike oksal ning mees see paha. jaak urmet on üldtuntud wimbergina ning ühenduse isade eest! aktiivne võitleja. ma olen püsilugeja nende foorumis. ja mind lausa paneb imestama selle foorumi ideoloogia – naine on kuri, õel inimene, kellel me lubame oma last kasvatada. paaril korral on sõna proovinud võtta ka naised, kes kirjutavad väga ilusasti ning mõistlikult, liigsete emotsioonideta kohustustest ning õigustest, vastutusest ning vajadusest, laste vaevast ja valust lahkumineku läbi elamisel. need kirjutajad on saanud “foorumi-keelu”, kusjuures vähemalt ühel juhul järgnes ka tänitamine teemal – kuidas selline jobu jutt aitab isasid nende võitluses emade vastu, kirjutage parem perekoolis või mujal naiste jutukates. vot nii! lisaks annavad mehed seal üksteisele nõu, kuidas oma laste ema elu veel keerulisemaks muuta, milliseid nõudeid naistele esitada, kuidas saavutada väikseim võimalik elatis. enamasti need inimesed ei kirjuta oma nime all. mina väidan, et antud ühendus on viha-õhutamisel teinud ära suure töö ning ei ole huvitatud dialoogi saavutamisest. mul on kuradi kahju, et see nii on ning neile nii palju meedias sõna antakse.

laupäeval lastega

vanematest lastest noorem, 7-aastane, läks kella 11ks sünnipäevale. teistega otsustasime minna “lohutuseks” kadrioru mänguväljakule ja kohvikusse (vesivärava). üldiselt käime mänguväljakul hommikuti üsna vara – vähe rahvast, palju ruumi, lõunal saab normaalsel ajal tuttu jne. täna sattusime siis esmakordselt “tipptunnil”. jumal! parkida ei olnud kuhugi, aeg-ajalt vabanes mõni kohake, kuid sinna oli kohe mitu tahtjat. parkisin siis suhteliselt kahtlaselt tee äärde, keellumärke küll ei olnud, kuid üldiselt ma nii ei pargiks. edasi oli muidugi hullem – mänguplatsil oli laps lapses kinni, astuda ei olnud kuhugi, sest kõik kohad olid pidupäevale kohaselt imelistes riietes emasi-vanaemasid täis, saadetud fotoaparaatide ja videokaameratega relvastatud isadest-vanaisadest. kõik vabad paigakesed olid kaetud vankrite-kärude-jalgratastega. loomulikult oli kohal ka selliseid nagu meie, kes me praktiliselt olime riietunud ning üritasime pigem ennast ronida-kiikuda kui seda jäädvustada. üks isa oli kahe-lapse-kiigel oma tütrekesega, kes keeldus liugu laskmast, ronimast jne. kiikumiskaaslased vaheldusid ning mainitud isa kiigutas kõigutamatu rahuga kõiki soovijaid. super! eriti silmatorkav nende vanemate kõrval, kes olid ülesmukituna otsustanud, et nende laps (võib-olla vaevu käiv) peab minimaalse ajaga läbima maksimaalselt lõbustusi. igatahes olin ka mütsi maha jätnud, mistõttu tundsin, et päikesepiste ei ole kaugel. kui olime juba autos ning hakkasime sõitma, saabus sündmuspaigale politsei…

kohvikus läks paremini, kuid teadagi – tauline parkimisala ulatub varsti koplist muugani, nii et tuleb vist varsti hakata parkimise alustamisse loovalt suhtuma…

juba jälle

olen haiguslehel. mu poeg, kes oli esimese poolaastal lasteaias nagu raudpolt, on nüüd rohkem haige kui keegi teine väike inimene. 1,5 nädalat ja jälle köha, kogu kere ragiseb, pragiseb, viliseb. läksime perearsti juurde, kes on juba tõsiselt mures. juba eelmisel korral mainis ta põgusalt, et poja kõlab vastu nagu oleks tal astma. ainult et väike alles. täna helistas ta allergoloogile, konsulteeris ja kirjutas välja 3 sorti erinevaid astma ja allergia ravimeid. esimene vaba aeg on 17.juunil…

tulin arsti juurest koju ja nägin, et haigekassa on mu viimase töövõimetushüvitise üle kandnud. noh, kullakesed – varsti saate uue arve! et osa aega oli lapsega kodus vanaisa, tuleb tõdeda, et rahaline hüvitis on hakanud laekuma veidi hiljem kui varasematel aegadel.

ma olen mõelnud, mida mehed tehavad. ei ole välja mõelnud. tore, kui kodu oleks korras, kui naine oleks kütja, koristaja, kokk, psühholoog jne. lisaks -  naine olgu iseseisev! hea ema! toogu ikka raha ka sisse! aupaklik ämma vastu! valmis äia muru niitma! meheõe lapsi hoidma! ülemäära lõbusas tujus meest koju ootama, vajadusel ka vedama! kusjuures – meest ei tohi oodata! mees tuleb ise. meest ei tohi kiusata! mees on kodu kaunistus.

nüüd hakkan mõtlema, mida naised tahavad…

päris jube

eelmisel esmaspäeval juhtus lasteaias päris jube lugu. üks 2-aastane laps (kes on erandkorras meie rühmas, kuna nooremas kohta ei olnud ning lasteaiad peavad kõik lapsed vastu võtma, vaatamata vanusele, kui vaba koht on ükskõik millises rühmas) pääses suure mänguautoga meie katusealusele mänguplatsile, kus autodega mängimine on keelatud, sest sealt on asfalteeritud teele kaks trepiastet. ma ei saa aru, kuidas see juhtus. fakt oli see, et mina olin päris kaugel, seljaga ning vahetasin kaks sõna teise õpetajaga. sel hetkel istus laps auto peale ning sõitis trepist alla, kukkus auto otsa ning kriimustas näo ära. kolmas õpetaja nägi seda, hüüdis last, kes sellele ei reageerinud ning tormasime mõlemad kohale. poiss nuttis natuke, pühkisin näo puhtaks, hoidsin süles ning ta läka uuesti mängima. sel hetkel tundus, et minu ehmatus oli hullem. lõunal rääkisin asjast teisele õpetajale, palusin last jälgida ning emaga rääkida. järgmisel päeval mainis paariline, et “ema ei olnud rahul”. kusjuures laps oli lasteaias ning mängis rõõmsalt. õhtul tuli talle järele vanaisa, kellega ma üritasin rääkida. rõhuga sõnal “üritasin”, sest minust ta eriti välja ei teinud. kolmandal päeval last lasteaias ei olnud ning neljandal päeval oli juhatajale tulnud kaks lehekülge pretensioone. loomulikult ei olnud ma juhtunust juhtkonda teavitanud – sest analoogilised asjad juhtuvad pidevalt, erilisi kaebusi lapsel ei olnud ning emal ega vanaisal ei olnud mulle otseseid pretensioone. põhiline probleem ei paistnud olevat selles, et lapsega äpardus juhtus, vaid selles, et emale ega juhtkonnale ei teatatud. meil on väga selged juhised, et haigetunud lapsele tuleb vanem järele kutsuda või vanemale teatada juhul, kui õppe- või muu tegevus on häiritud (nt lapsel on kõht nii lahti, et õue minna ei saa). sel juhul ei olnud midagi taolist. võtame ühendust ka juhul, kui vanem on meil palunud analoogilistest asjadest teatada. ka seda ei olnud. on olnud ka olukordi, kus vanem on läinud kaebama, sest oleme teda tööl seganud… mina kirjutasin seletuskirja, võtsin vastu peapesu (õigustatult selles osas, et selline asi juhtus, kui ma arvan, et muus osas õigustamatult) ja kuna ema lubas samal st neljapäeval juhataja vastuvõtule tulla, ei lubatud minul lastega õue ega õpetaja abil koju minna enne ema saabumist. varsti tuli uus kiri – ema oli käinud lapsega traumapunktis ning tuvastati kubemepiirkonna põrutus. ma ei saa sellest aru – õnnetus juhtus esmaspäeval, traumapunkti mindi neljapäeval, kusjuures kolmapäeval laps lasteaias ei käinus, sest väidetevalt oli tal tekkinud köha ja nohu (jälle terve lõik selle kohta, kuidas meie rühmas käivad haiged lapsed ning nakatavad konkreetset last…). igatahes olin valmis absoluutselt kõigest. kui ema pärast vestlust juhataja ning metoodikuga meie juurde jõudis, naeratas ta lahkelt ning tunnistas, et “reageeris üle”. ja jälle – ta ei süüdistanud meid selles, et niisugune asi juhtus (mina ennast küll süüdistan! ainus asi, mille ma omaks võtan, on tähelepanematus. kuigi – jah – selliseid asju juhtub. igas lasteaias ning iga päev), vaid selles, et talle kohe ei teatatud. vestlesime rahulikult ja lahkusime suhteliselt sõbralikult. tegelikult on laps kodus ja ega ma kindel ei ole, et see lugu ei jätku…

ma ütleks, et kummaline oli kogu lugu. kui ma mõtlen, milliste traumadega minu lapsed on lasteaiast koju tulnud, siis ei ole ma kindel, et igast asjast on juhtkonda teavitatud. ja see jäigi minu põhiliseks süüks. loomulikult – juhataja jäi lolli olukorda, sest ta ei teadnud asjast midagi. loomulikult jäin süüdi ka selles, et haiged lapsed on lasteaias – kusjuures olen ise lapsevanemana käinud juhataja jutul, et lapsel on mädane angiin, et lapsel on sarlkid ja palunud teade välja panna, et teisi hoiatada. vastus oli umbes, et mis vahet seal on ja ega kedagi see ei huvita…

mis puutub kokkuhoidu, siis neljapäeval ja reedel tegin oma tasuta asenduspäevi. palusin küll, et ei tahaks teha järjestikustel päevadel, kuid… pealegi tundub, et minul on tehtud juba märtsi ja aprilli “võlad” (nagu meil neid  nimetatakse), paljud teevad alles märtsi. juba on teada ka see, et mais tuleb mul asendada enda paarilist, kes on kolm päeva koolitusel. ilmselt teevad ka siis teised alles märtsi-aprilli…

kui iseseisvad on meie lapsed

vanema tüdruku koolikontserdist tahavad mõlemad lapsed osa saada. kuna emme on tittedega seotud ning vanaema-vanaisa on seotud oma maamaja pliidi-ehitusprojektiga, sest mu vend on armeenia (jalgpall!!!)- ja riia-reisi vahepeal valmis neile appi minema just sel nädalavahetusel. ergo – tüdrukud lähevad kahekesi. lisaks selgus eile, et kohe pärast kontserti on vanem vanematest lastest kutsutud ka klassivenna sünnipäevale, mis loomulikult toimub linna teises otsas. eile selgus ka, et see auto, millega mina sõidan, ilmutas mu venna käes mingeid aku-probleeme ja võib juhtuda, et see täna ei käivitu. kui käivitub, ei tohiks temaga nagu seisma jääda. isa andis head nõu – kui peaksin siiski kuhugi parkima ning selgub, et auto enam ei käivitu, tuleks aknale kinnitada teade: MÜÜA, ja lahkuda. eilse õhtu veetsin helistades, kokku leppides erinevate klassikaaslaste vanematega, kes ta kohale viiks ning pärast jälle trollile paneksin. ühtlasi tuleb vanematest lastest noorem ise koju. kogu selle sekelduste aja olid lapsed väga rahulikud, nõus arutama erinevaid variante ning mingit ptobleemi ei tekita ka see, et võib-olla tuleb lapsel õhtul linnas ümberistuda jne. kui mina olin laps, saime oma asjadega üsna samamoodi hakkama. kui oli vaja kuhugi minna või kusagilt tulla, aitas ka see, kui vanemad tegid skeemi. praegu on aga minu tuttavate hulgas nii, et 7-8-9-aastane laps ei ole iseseisvalt bussiga sõitnud (tegelikult – ka mitte vanematega koos). emad on lastega kodus – laps ei ole võimeline ka tund aega üksi kodus olema. nii mõnigi tõmbab nina kirtsu kui kuuleb meie elukorraldusest – ja siis leebub: “nojah, SINUL ei ole ju võimalik…”. ausalt öeldes, ma ei soovi olla oma lapse taksojuht – ma ei leia, et see on kõige mõistlikum lahendus, et laps käib linna teise otsa kooli, kuid olukord kujunes selliseks ning aasta keskel kooli vahetada oleks olnud karmim. kuna ta harjus sellega ruttu, siis oleks koolivahetus ka mõttetu olnud. see andis ka kindlustunde, et lapsed on palju iseseisvamad kui me oodta oskame. eksole, ema jaoks on üsna kummaline mõelda, et laps saab ise hakkama. aga võta näpust – anna ainult võimalus! ei pea 70-aastased vanaemad ennast ära rebestama, sest laps ei soovi paar tundi üksi kodus olla. äkki see on mingi vastureaktsioon – meie pidime omal ajal palju ise hakkama saama, oma lastele pakume “turvalisemat” elu! või mitte?

teater. eesti matus

käisin eile õhtul teatris. üle umbes, las ma mõtlen, saja aasta. eriti hea – ma käisin üksi, vaatamas etendust, mis on olnud mänukavas 2002.aastast. kas saab veel haletsusväärsemaks minna? saab küll! ostsin pileti 26.märtsil. 27.märtsi hommikul kuulsin raadiost, et teatripäeva puhul müüb draamateater pileteid 50% odavamalt. igatahes müüdi sel päeval 3000 piletit. eile oli saal täiesti välja müüdud, kuigi neljapäeval oli saal pooltühi – ostsin pileti 4ndasse ritta.

etendus ise oli mõnus, näitlejad tundusid nutivat seda, mida nad tegid. vähemalt olid nad nii proffid, et selline mulje jäi, kuigi etendust mängitakse oma 7 aastat. kaader oli muidugi selline, et pole ka imestada – kark, ulfsak, uuspõld, kreismann, pajusoo jne.